Bielefeld eesti keeles

Bielefeldi päeva viimane osa oli vaba aeg, mis tähendas poolteist tundi kaubandust ja kes jõudis, see sõi ka. Kõik tuntud brändid olid olemas Zara, H&M, New Yorker jne ja Karstadt ja Tmax- suured kaubamajad vähem nõudlikule ostjale. Poodi tahtsid juba kõik, sest raha sai tagasi ja keegi polnud veel midagi kulutanud.

Kõigi muljeid oli überhuvitav kuulata. Kerli ütles, et ta tal pole üldse veel välismaa tunnet. Aga Werther on väga meeldiv koht elamiseks. Väike linnake, suuri maju pole, kohe linna ääres aasad ja põllud, natuke hügelich st künklik, st väikesed mäed lainetavad ja tekitavad väga mõnusa looduspildi. Wertheris on vanalinnas hästi kitsad tänavad, aga jalakäijad ja autod saavad hästi koos hakkama. Pagulasi õieti pole, Wertheris nagu ei näinud ühtegi.

Tagasi Bielefeldi juurde. Noorte seltskond leidis Mairo algatusel ühe mõnusa türklaste restorani, kus lauad lükati kokku ja sõbralikud kelnerid aitasid neil süüa valida. Üksmeelselt arvati, et Tauno saksa keel määras kõik, ta käis isegi köögis asja kontrollimas, et mis türgi köök süüa pakub.

See on Jahnplatz, koht kus peatuvad bussid ja kus kella juures on tavaliselt kokkusaamise koht.

Pool kolm kogunesime tagasisõiduks, kõik õnnelikud, et ometi sai natuke raha kulutatud. Kiired ostlejad Laura ja Carlos tulid juba päris suurte pakkidega koduste rõõmuks. Merike ja Kerli jäid Bielefeldi edasi, nende vōōrustajad tüdrukud juba ootasid. 

Vaba reedene õhtupoolik oli tulemas ja osa poisse pidi kardiga sõitma minema ja mis iganes veel kõike plaaniti teha. 16 pluss seltskond kogunes meile tuttava Juliani juurde, kus oli tulemas suuremat sorti pidu eestlaste auks. Vahest kuuleb sellest homme.

Õpetajad Wertheris - meie tunneme ennast hästi. Reede õhtul käis Kristi meie spa-sarnases kohas, sakslased ütlevad wir gehen in die Sauna, aga tegelikult on seal mitu sauna ja basseini. 

Mina käisin koos õpetaja Ulrikega õhtusöögil väljas ja edasi läksime Bielefeldi kontserdile in die Stadthalle.